Karantiiniaja elust, kunstist, muusikast, usust

 
Julia Trubatšova, Tartu Annelinna gümnaasium
 
16. märtsil algas minul ja mu õpilastel uus muusikatundide ajastu, mille ma muusikaõpetajana nimetasin muusikaajaloos kasutatava terminoloogia kohaselt «Karantiiniaja muusikaks».
 
Valmistudes oma esimeseks kaugõppe tunniks otsustasin, et ma saan ja suisa pean endale lubama, et ei koorma õpilasi uute digivahendite ja keskkondadega, mis vajavad registreerimist ja aega rakendamise õppimiseks. Võtsin kasutusele meile tuttava Google Docs’i keskkonna, kuhu ka enne «uut ajastut» kogusin infot ja suhtlesin koolipere liikmetega. Püstitasin kaks eesmärki:
 
-    tekitada mulje, et oleme klassiruumis, kus toimub loomulik suhtlemine ja õppimine. Ja see õnnestus, kuna õpilased liitusid aktiivselt. Nad vastasid hea meelega minu pidevalt täienevatele ja täiendavatele küsimustele, kommenteerisid klassikaaslaste seisukohti ja pakutud muusikateoseid, arutasid, analüüsisid ja arendasid oma kirjalikku eesti keele oskust, See tundus esialgu palju keerulisem kui suuliste vastuste esitamine tunni ajal.                                                     ​-    et rahustada stressis olevaid õpilasi ja ka ennast, otsustasin muusika ja kunsti õpetamisel kasutada kunstiteoste põhjal karantiiniteemal tehtud meeme, mis täitsid sotsiaalvõrgustikke isolatsiooni esimestel päevadel. Oli päris huvitav, naeru tekitav, hirmu ja paanikat leevendav õppida renessansiajastut iseloomustavaid kunsti- ja muusikateoseid, ajaloolisi sündmusi ja inimeste maailmavaadetes toimunud muutusi, aluseks «Aadama loomise» maal, kus Aadam ja Jumal on kummikinnastes …
 
Teise nädalal lõpuks tekkis idee luua õpilastele õppevideoid. Väitele «youtube´is  ja teistes veebikeskkondades on väga palju erinevaid muusikaajalugu käsitlevaid muusikavideoid» oli mul paar olulist vastuargumenti:
 
-    enamik videotest on vene- ja ingliskeelsed, mina vastutan õpilaste eesti muusikakeele oskuse arendamise eest;
-    videote loomise põhjuseks oli minu õpilaste soov kuulata minu häält ja tunda, et oleme klassiruumis, kus kõik toimub meile tuttavas korras, kus õpetaja räägib oma õpilastega, nagu see oli karantiinieelses elus.
 
Kolme nädala jooksul valmis 9 õppevideot. Kõik keskmise pikkusega 15 minutit ning siirad, sügava mõttega ja püüdlikult sõnastatud eesti keeles, mis ei ole minu õpilaste emakeel. Need mõtisklused ongi tegelikult selle artikli kirjutamise põhjuseks. Ma jagan neid mõtteid hea meelega ja uhkusega oma laste üle.

9. klassi õpilase mõtisklused usust, elust ja surmast, saatusest ja paratamatusest A. L. Webberi muusikali «Jeesus Kristus superstaar» Jeesus Kristuse aaria põhjal:
 
Olen vaadanud Jeesus Kristuse aariat mitu korda.
Aaria lõpp annab meile selgelt teada, et Jeesusele annab jõudu võtta vastu oma saatus vaid arusaam, et ta teenib Jumalat. Ainult niimoodi ta oskab vastata enda püstitatud küsimustele, mis eestikeelses tõlkes kõlavad umbes nii: «Miks mul tuleb lõpetada seda, mida ma isiklikukult pole alustanud? Ja miks just surmaga? Miks just mina pean surema?»
Ma ei või  nõustada sellega, et ta oli lõpuni leppinud mõttega sellest, mis temaga juhtuma peab. Siin oli näidatud just Jeesuse inimlik pool. Selletõttu ongi see aaria täis nii emotsionaalseid ja nii sügavaid sõnumeid.
Põhiline emotsioon, mis jääb püsima pärast selle aaria kuulamist, on hirm. Hirm surma ees. See viib ka mind mingiks ajaks melanhooliasse ja mõtisklusse. 

11. klassi õpilaste mõtisklused balleti elitaarsusest ja inimese valikutest, analüüs Louis XIV ja Sergei Polunini tantsustiilidest:
 
Esiteks, tuleb märkida, et tegu on täitsa erinevate sajanditega ning ka erinevate kommetega. Mida võib tantsija teha praegu, ei olnud arvatavasti lubatud tantsijatele 100, 200, 300 aastat tagasi.
Kuninga tants oli natuke sõjatantsu moodi, minu meelest. Ta ei avaldanud tundeid, vaid näitas oma võimsust.
Sergei Polunini peamiseks ülesandeks, ma arvan, oli just näidata tundeid, et koos laulusõnadega me saaksime tunda seda sama, mida tunneb tantsija…
 
***
 
Isiklikult mina pole selle väitega - et ballett on eliitkunst ja tantsijad peavad palju ohverdama selle kunsti omandamisel -  nõus. Nad on teinud ise sellise valiku, see on nende tahe. Mitte keegi neid ei sunni sellega tegelema. Kõik inimesed, kes käivad tööl, on sattunud sama olukorda, kus nad on igapäevaselt valiku ees, kas olla perega või minna tööle ja lahendada vahepeal ka teiste ehk võõraste inimeste probleeme. Nad ohverdavad samamoodi oma vaba aega, mida nad oleksid võinud veeta perega. Nii olen jätkuvalt seisukohal, et see on balletitantsijate valik. Kui ei meeldi, siis tehke midagi muud, mis meeldib ja ei nõua teilt suuri ohverdusi.

12. klassi õpilaste mõtisklused dodekafooniast ja tänapäeva ekspressionismist:
 
Ekspressionismi stiili kunstnik Edvard Munch lõi maali nimetusega “Anxiety” (“Ärevus”) 1894. aastal. See asub praegu Munchi muuseumis Norras Oslos. Paljud kunstikriitikud tunnevad, et ärevus on tihedalt seotud Munchi kuulsama teosega “Karje”. Näod näitavad meeleheidet ja tumedad värvid näitavad masendust. See maal on mõeldud südamevalu ja kurbuse emotsioonide näitamiseks. Valisin just selle teose, sest praegu on mul sama tunne, nagu maali nimetuski…
 
***
 
Mu meelest, oli Arnold Schönbergi otsus luua kantaat «Ellujäänu Varssavist» dodekafoonilises tehnikas ja loobuda tonaalsusest õige samm, sest nendest sündmustest, millest selles teoses jutustatakse, rahulikult rääkida ei saa, saab ainult karjuda ja sosistada. Sõja õudusi rahulikult ja ladusalt kirjeldada ei ole võimalik.
Õpetaja, see on väga hästi tehtud video, kergesti tajutav ja meeldejääv. Kuulasin kõike ühe hingetõmbega, teema on huvitav. Aitäh Teile.
 
Kokkuvõtteks: Mina tänan hoopis karantiiniaega, mis on ilmselt meile antud selleks, et veel selgemaks mõista meie elu tõelisi väärtusi.
Орфографическая ошибка в тексте:
Чтобы сообщить об ошибке, нажмите кнопку "Отправить сообщение об ошибке". Также вы можете добавить свой комментарий.